Hello, I'm your mind giving you someone to talk to

Ärkasin,

Ei tahtnud ärgata,

Magasin,

Ärkasin jälle..

Soovin, et saaksin tagasi magama minna, et sellest õudusunenäost põgeneda. Jah, sina ärkad õudusunenäost üles, mina ärkan õudusunenäkku.

Kuid see on minu isiklik tragöödia.

Headaega!

See olen mina.

Üksi, järjekordselt.

Üksi istun selles pimedas toas, kus kõik hetk tagasi oli korrekselt riiulitele laotatud.
Hetk tagasi oli kõik korras, nüüd kaos. Sama on ka minu mõtetes, alles oli kõik korrektne, nüüd kaos.

     Mu mõtted on viidud tasandile kust ma ei näe enam väljapääsu leidvat, see on justkui pime koridor mille lõpus näed lahti jäätud ust, vaikselt roomad sinnapoole - läbi iseenda mõtete ja kahetsuste ja täpselt see hetk, see hetk kus sirutad oma käe välja, et sõrme otsagagi see uks lahti lükata, lükkab tuuleiil selle ukse kinni. Sa lased oma pea vastu maad, jälle. Jälle on sulle näidatud lootuskiirt ja peale seda selga pussitatud.
Ma ei suuda enam, ma ei taha enam, ma ei oska enam. Kas sina suudad?

     Justkui Surm tantsiks elutantsu ümber minu. Jah, Surm suure algus tähega, ta ei ole lihtsalt sõna, ta on elus, täpselt nagu meiegi. Ainuke vahe on selles, et peale tantsu Surmaga, meie enam elus ei ole. Täpselt nii tunnen mina ennast hetkel, ma ei ole elus. Minu mõistusest on kadunud elementaarsed inimtunded, armastus/hoolivus/viha, mitte midagi. Olen sellises punktis kus ei näe enam mõtet seda surnud taime edasi kasta.

     Kui peaksid kunagi seisma minu haual, siis ära nuta. Ma ei maga seal. Olen see karge õhk mis siseneb su tuppa ja katab su ihu kui avad hommikul akna. Ma olen see täht, mida sa igaõhtusel suitsul jälgid. Ilus, või mis? Olen päikesekiir, mis sillerdab mööda su ilusat keha kaunil suvepäeval. Sama kaunil kui sina. Ära seisa mu haual, ma ei ole seal, ma ei surnud.

Nüüd ma elan.